Miks kalorirakendus ei leia poe oma kaubamärki (ega leti kleebist)
Skännid poe oma kaubamärgi jogurtit või leti kleebist ja midagi ei tule. Mis need vöötkoodid on, miks suured andmebaasid neid ei tunne ja kuidas neid poes eristada.
Seisad köögis poe oma kaubamärgi jogurtiga, skännid selle ja rakendus pole sellest kunagi kuulnudki. Kohe pärast skännitud Coca-Cola ilmub poole sekundiga. Asi pole telefonis ega halvas õnnes.
Lühidalt: on kahte sorti vöötkoode, mis suurtest toiduandmebaasidest tihti puudu jäävad. Poe oma kaubamärgi toodetel on sageli number, mille pood on ise andnud, ja leti või puuviljakaalu kleebistel on hind või kaal koodi sees, nii et need on iga kord erinevad. Ampsu saab mõlemaga hakkama ja allpool on kirjas, kuidas neid juba poes eristada.
Miks Coca-Cola leitakse, aga poe oma jogurtit mitte?
Enamik vöötkoode kuulub tootjale. Tootja saab oma numbrid GS1-lt, vöötkoodide taga olevalt organisatsioonilt, ja esimesed numbrid näitavad, milline riiklik GS1 büroo need andis: näiteks 474 on Eesti. Neid tooteid müüakse igal pool, nii et nende numbrid jõuavad igasse andmebaasi.
GS1 hoiab ka 2-ga algavaid numbreid piiratud kasutuseks: need on koodid, mida poekett võib oma kauplustes ise jagada. Odavketid kasutavad seda vahemikku oma kaubamärkide jaoks meelega, sest need tooted ei lähe kunagi läbi kellegi teise kassa. Näiteks Lidli Kreeka stiilis Eridanouse juustu kood on 20907785. Täiesti korrektne vöötkood, pakendile trükitud, ja kui andmebaas on kokku pandud peamiselt suurte tootjate ja USA toodete põhjal, siis seda seal lihtsalt pole.
Aga leti kleebis?
See on teine sort. Kohapeal lõigatud juust, singid letist, puuviljad, mille ise kaalud: pood trükib kleebise ja selle vöötkoodis on toode ning just selle paki hind või kaal. Sama juust, iga kord uus vöötkood.
Iga kett paneb need koodid kokku omamoodi ja vöötkoodist ei selgu, kus lõpeb tootenumber ja algab hind. Seepärast ei saa ükski andmebaas neid kunagi kõiki endale ja rakendus ei saa kindlalt ära arvata.
Kuidas aru saada, kumb mul käes on?
Numbritest mitte, sest mõlemad võivad alata 2-ga. Pakend ütleb selle aga ära:
- Vöötkood on pakendile trükitud koos kõige muuga, kaal kaasa arvatud: tavaline toode, lihtsalt poe oma kaubamärk.
- See on poe trükitud kleebisel, kus on hind ja kaal: kaalukaup, ja järgmine kord on kood teine.
Mida Ampsu sellega teeb
Ampsu tootebaas on tehtud Euroopa poeriiulite jaoks, poodide oma kaubamärgid kaasa arvatud, nii et paljud neist toodetest on seal juba olemas. Kui sellise koodi skännimine ikkagi midagi ei leia, küsib Ampsu, kumma sordiga on tegu.
Kui see on tavaline toode, lisad selle ühe korra pakendi toitumisandmetega ja edaspidi leiab selle igaüks, kes sama pakendit skännib.
Kui see on kleebis, ütled Ampsule ühe korra, mis see on, ja edaspidi tunneb ta kleebise sinu jaoks ära, ükskõik kui palju pakk kaalub. See jääb sinu enda kontole, sest see on sinu poe kleebis ja mitte kellegi teise oma.
Aga kui seda kuskilt ei leia?
- Vaata vöötkoodi all olevaid numbreid. Volt või plekk ajab skännimise juba sassi, nii et proovi uuesti sirgeks tõmmatud pakendiga või sisesta number käsitsi.
- Otsi nime järgi. Kui on kiire, sobib ühe söögikorra jaoks tavaliselt sama toit mõnelt teiselt tootjalt.
- Lisa toode toitumisandmete tabelist. Siis on see järgmisel skännimisel olemas.